áåñïëàòíî ðåôåðàòû
 
Ãëàâíàÿ | Êàðòà ñàéòà
áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÐÀÇÄÅËÛ

áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÏÀÐÒÍÅÐÛ

áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÀËÔÀÂÈÒ
... À Á Â Ã Ä Å Æ Ç È Ê Ë Ì Í Î Ï Ð Ñ Ò Ó Ô Õ Ö × Ø Ù Ý Þ ß

áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÏÎÈÑÊ
Ââåäèòå ôàìèëèþ àâòîðà:


Lahingulaev Bismarck

Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1

maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul

lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12

torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate

merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda

või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues

sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui

laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja

järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud

arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks

soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati

suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat

olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres

roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut

kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena

sai 1925. aastal valmis ”Emden”.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,

”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid

need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile,

mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria

kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need

olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis

laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km).

Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli

määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni

6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased

ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja

”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise

seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev

jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-

hobujõulistest diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis

üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse

laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille

pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise

nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga

mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship –

taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti

keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada

soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest

veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva –

”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni,

seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni.

”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee”

1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis

võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava

tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga

koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui

oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade

läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks

põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste

kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa

mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud

piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale

pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku

kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa

allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud

juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt

juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast

mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise

veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust

1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-

mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks

saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles

vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad

osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai

ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise

veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja

ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”,

”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need

küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle

lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see

selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade

puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”.

”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil

1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule,

kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina”

nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise

relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid

ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased

sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli

väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt

ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt

alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane

suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu

1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat,

21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba

isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende

ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli

suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti

lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil

määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib

olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski

aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus

lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile, üks lahingulaev uputati

märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati

lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja

tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud

lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –

”Renown” ja ”Repulse”.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe

lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja

lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus

hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud

lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu

ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid

lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks

- ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt

5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma

44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20

aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis

said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus

ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm

suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes

vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli

nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid

neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist

võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel

kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale,

mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”,

”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu

korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega,

väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said

valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark

Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.

Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,

ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ühtlasi

esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus.

Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja

algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”,

”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused

olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv – 114.

Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või

ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja

lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild

raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda

ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste

kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette

pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm

suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa

soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue

203-mm suurtükidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa

samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult

olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi

kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”,

”Suffolk” , ”Berwick” jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist

25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid

relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või

152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-

mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma

alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid

üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv

Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”

merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando

all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens.

Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk

mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole,

seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut

Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti

valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm

suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased

tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti

valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei

ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma

laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa

lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad

silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit

tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.

Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan

Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74

põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki

Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja

jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et

tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau”

ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast.

Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne

lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt

admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta

mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja

jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust.

Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele.

22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva,

mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.

Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse, võtsid

27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid

nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid,

kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut

Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv “Scharnhorst” laskis selle

põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam

liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele

saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma

konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste

suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva

“Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud.

“Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-

sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja

sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi

tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga

116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale

siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid

häireid.

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.

Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,

täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tüüpi

“Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa

laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis

kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti

lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult

pageda. Värskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel

koduvetesse harjuma jätta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”,

“Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis

plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” – “Õppus Reinil”. “Bismarck” ja

“Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja

“Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid

“Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad

all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord.

6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa

lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse

pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid

ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tõenäolist

Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine

võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinübungi”

alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinübung”

uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja

“Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal

oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega

oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis

Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse

tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu

planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja

“Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks

kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu

inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku

juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid

ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,

kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”

jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli

jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi

“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten

Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid

märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele

Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid

britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma

peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni

lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti

luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid

Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra

mere loodesse.

Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma

lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud

ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on

viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel

oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki”

ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli

ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga

jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti

lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda

veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid

Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi

alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja

tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud

Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja

sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral

Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba

keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral

Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,

lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru

ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja

Ñòðàíèöû: 1, 2, 3


áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÍÎÂÎÑÒÈ áåñïëàòíî ðåôåðàòû
áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÂÕÎÄ áåñïëàòíî ðåôåðàòû
Ëîãèí:
Ïàðîëü:
ðåãèñòðàöèÿ
çàáûëè ïàðîëü?

áåñïëàòíî ðåôåðàòû    
áåñïëàòíî ðåôåðàòû
ÒÅÃÈ áåñïëàòíî ðåôåðàòû

Ðåôåðàòû áåñïëàòíî, ðåôåðàò áåñïëàòíî, ñî÷èíåíèÿ, êóðñîâûå ðàáîòû, ðåôåðàò, äîêëàäû, ðåôåðàòû, ðåôåðàòû ñêà÷àòü, ðåôåðàòû íà òåìó, êóðñîâûå, äèïëîìû, íàó÷íûå ðàáîòû è ìíîãîå äðóãîå.


Copyright © 2012 ã.
Ïðè èñïîëüçîâàíèè ìàòåðèàëîâ - ññûëêà íà ñàéò îáÿçàòåëüíà.